Esileheküljele Loodus Ainult pildid Ainult kaardid in English Koduleheküljest

Viited:
   Kiideva Külaselts
   Läänemaa Liinide sõidugraafik
   Ridala vald


Et tõsiteaduslik ajalookäsitlus nõnda kitsa ala kohta võhikust uurija poolt vaevalt head tulemust saaks anda, on autor eelistanud siia koondada valiku vähestest Puise poolsaarega seonduvaist kirjutistest, lisades lühidaid faktilisi märkusi.

Millisel kevadel mehed Puise rannas esimest korda end kalapüügile seadsid, ei tea vist keegi.

Puise poolsaare lõunakaldal asuva Kiideva küla äramärkimist või siis selle nime tekkelugu on aga püütud seostada skandinaavlaste Ynglinga-saagaga, mis räägib sündmusist VII. sajandi paiku. H. Moora edastab selle "Eesti ajaloos" selliselt:

Yngvar "oli vägev sõjamees ja oli sagedasti väljas oma sõjalaevadel; sest enne seda rüüstasid Svea riiki palju mõlemad, nii taanlased kui idateede mehed. Kuningas Yngvar tegi rahu taanlastega ja hakkas tegema rüüstesõite ida poole. Ühel suvel viis ta oma väe välja ja sõitis Eestimaale (til Eistlanz), rüüstas seal terve suve kohal, mida nimetati at Steini; seal tulid eestlased (Eistr) peale suure väega ja neil oli lahing; aga maa vägi oli nii tugev, et svead ei jõudnud vastu seista; langes siis kuningas Yngvar, ta mehed aga põgenesid; ta on maetud seal päris mere ääres, see on Adalsysla's; sõitsid svead koju peale seda lüüasaamist. Nii ütleb Thiodolf (tuntud laulik Norra kuninga Harald Kauniisjuuse õukonnas 900. a. paiku p. Kr.):
 

Siis tõusis kuuldus,
et kuningas Yngvari
Sysla sugu 
on surnuks löönud,
ja helepäise on hävitanud 
seal Eesti vägi, 
kus vete süda; 
ja Ida-meri (S. o. Läänemeri)
ta auks laulab oma lainete laulu, 
kus langes vürst."
Yngvari surm asetatakse üldiselt 600. a. paiku p. Kr. Ta surmakoha at Steini asupaiga üle on palju pead murtud.
Saagas nimetatud Adalsysla't on arvatud Läänemaaks ja seepärast on at Steini't otsitud sealt. Et aga samanimelist kohta seal ei tunta, on seda tõlkimise teel püütud siduda nüüdse kiidevaga (Kiideva ~ Kividepea ~ at Steini; vrd. saksa Stein - kivi). Kiideval on Yngvari matusekoha leidmiseks koguni kaevatud. Ometi on seni kõik otsingud jäänud asjatuks. Peab ju ka ütlema, et at Steini ja Kiideva ühendamine on üsna kaudne ja kunstlik.

Lugu lahingus hukkunud ja - loomulikult ühes varandusega - maetud kuningast teatakse siinkandis rääkida ka praegusajal. Ent on ju Eestimaa rahvasuus Rootsi kuningate tegevusjälgedega lausa üle külvatud. Ka võib  arvata, et need jutud pole mitte aastatuhande tagant tänaseni kandunud, vaid on saanud õhutust näiteks sajandialguse ajaloohuviliste-aardeotsijate tegevusest.

Kiideva (Kiwidepäh) mõisast on esimesi teateid aastast 1614. Puise, Põgari ja Tuuru külad kuulusid Mäemõisa (Berghof) mõisa alla. Mõisapiire tähistavad  umbes meetrikõrgused muldvallid eraldavad Puise metsa siiamaani ning määravad kevadiste vete liikumist.

1930.-te alul Puises suvitanud näitleja ja botaanik Albert Üksip kirjutab siinse elu-olu kohta järgmist: "Puise on senini olnud terra incognita, peamiselt halva ühenduse, aga ka käidavatest teedest eemal oleku pärast. Näib, nagu tahaksid puislased endid meelega eraldada muust maailmast. Nüüd on siiski niikaugele jõutud, et vaevu saab autoga Haapsalust siia. Senini on aga Ridala-Puise vaheline tee olnud rohkem lahutajaks kui ühendajaks.

Kuid vaatamata sellele, et see maanurk on nii mahajäetud ja kultuur alles viimasel ajal hakanud sisse tungima (siin on kohati veel säilinud suitsutaredki) ei või seda öelda looduse kohta. Looduslikult täitsa puutumatut maa-ala ei leidu siin peaaegu sugugi: rand- ja puisniite kasutatakse heina- või karjamaadena; ka paljal lootaolisel seljandikupinnal karjatatakse, olgugi et loomad seal võrdlemisi vähe toitu leiavad. Klibu-kruusastik on põldude all. Nii jäävad siis üle vaid vähemad rahud (suuremaid kasustatakse niitudena) ja paar lapikest soolakas-savist rannapaljastut, mida kuidagi kasustada ei saa. Isegi määratuid roostikke ei jäeta rahule: roogu lõigatakse ja korjatakse peamiselt katuste tegemiseks."Albert Üksip'i artikkel "Puise ümbruse taimestikust".

Tõepoolest - ka veel käesoleva sajandi alguses oli Puise läbikäimine teiste paikkondadega vahest tihedamgi kui suvel talvisel ajal. Siit läks läbi muhulaste ja saarlaste Haapsalu ja Tallinna tee üle Väinamere jää. Vajaduse korral said mehed ilma- või jääolude paranemist oodata kõrtsides, mis asusid mitte ainult rannal ja piki Sinalepasse viivat teed, vaid ka päris väikestel meresaartel.

Hoopis ootamatul moel seoti Puise ühes paljude teiste ranna-aladega maailma külge 1944. aasta septembris, mil sellesse randa jõudsid sajad põgenikud lootusega läheneva Punaarmee eest üle mere Rootsi pääseda. Siin pidas 22. septembril oma viimase koosoleku ka Otto Tiefi juhitud Eesti valitsus, mis jäi aastakümneteks viimaseks Eesti pinnal. Lähemalt käsitleb toonaseid sündmusi Voldemar Pinn oma kirjutises: "Põgari külast ja sellest, mis seal 1944. aasta septembris juhtus".

Nõukogude aja viimasel perioodil tegutses siinmail Ridala sovhoos, kalasadam ühes tootmishoonetega Puise neeme tipus kuulus kalurikolhoosile "Lääne Kalur" (hilisem AS West).

Praegusajal on Kiideva külas umbes poolsada alalist elanikku (55 aastal1987), Puise ja Põgari peale kokku veel umbes 30. Vast enam kui pooltes taludest on elu vaid suvisel ajal - kas on pererahvas kolinud Haapsallu-Tallinna või siis on maja müüdud suvitajatele.

Kirikliselt ja administratiivselt on Puise poolsaar ikka kuulunud Ridala kihelkonna ja valla ning Läänemaa ehk siis -maakonna alla. Viimase vasteks oli nõukogude okupatsiooni perioodil Haapsalu rajoon erinevates piirides, mis aastail 1952-53 kuulus omakorda Pärnu oblastisse.
 
 


Kirjandust

Moora, H., Laid, E., Mägiste, J., Kruus, H. 1936. Eesti ajalugu I. Esiajalugu ja muistne vabadusvõitlus. Tartu, 376 lk.

Pinn, V. 1992. Põgari külast ja sellest, mis seal 1944. aasta septembris juhtus. - Punane terror ja Läänemaa II. September 1944. Põgenemine. Haapsalu, 76 lk.

Ristikivi, K. 1956. Läänemaad otsimas - Meie maa II kd. Lääne-Eesti. Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Lund,  lk. 13–16

Üksip, A. 1932. Puise ümbruse taimestikust. - Loodusevaatleja nr. 6, lk. 166-172.