 |
|
| |
|
Kui tõmbame kaardil joone Haapsalust edela suunas, siis tabame umbes 22 km eemal n. n. Puise nina, millega lõpeb samanimeline poolsaar, mis on piiratud põhja pool Suurest Väinast ja lõuna pool Matsalu lahest. Kui sellele looduslikule piiritlusele lisame idas kunstliku - Pagarist Kalakülani - ja arvame juurde Tauksi saare koos vähemate rahude ja nasvadega (Sassi-, Porgi-, Mustakivi, Palja-, Simu-, Rassi-, Hoo-, Kakrarahud jt.) ning nendevahelise veeala, siis saame kokku umbes 40 km² pindala, millel artikli autor registreeris oma suvepuhkuse kestes (juulikuul 1932.) ligi 400 liiki õistaimi.
K. R. Kupfferi järgi kuulub see maa-ala Eesti rannikumaasse, Estonia maritima'sse. Puise ümbruse pindala on nõrga reljeefiga: maapind ei oma kõneväärseid kõrgusi ja ka meri on sedavõrd madal, et võimaldab peaaegu kõikjal jalgsi läbipääsemist saarte, rahude ja nasvade vahel. Nii veavad Puise küla elanikud heinatööks vajalised masinad ja abinõud Tauksi saarele vankritel läbi mere. Väina rand on kogu oma ulatuses madal, moodustades enam-vähem laiaulatuselisi rannaniite, mis suure vee aegu üle ujutatakse. Vasemat kätt Puise külla viivast teest on riba lagedat, kehva karjamaad, mis lõunas läheb üle puisniiduks, kohalikus keeles - metsaks, mis umbes 1 km laia ribana palistab Matsalu lahe randa. Matsalu kallas on kõrgem ja järsem, ehkki relatiivselt. Üldiselt võib aga tähele panna maapinna tõusu loodest kagusse. Puise küla ise on "mäel", s. o. seljandikul, randvallil, mis oma vormilt meenutab n. n. timpsaia, kusjuureskaks haru on pikemad, nimelt Puise ninna ja Rassirahule suunatud harud. Kuid seegi seljandik ei tõuse kõrgemale kui 9 m üle merepinna (1-verstalise kaardi mõõtude järgi).
Mullastik
koosneb enamasti savikast liivast, ka liivast ja paeklibu-kruusast. Puisniitudel
on liivale ja savile tekkinud peale enam-vähem paks kord huumusrikast
kihti. Nii maal kui meres on rohkesti
rändkive, eriti paljude neemede otsas, kohati ka karjamaal, kus nad
on mätastunud. Huvitav tihe kogumik rändkive on Puise küla
keskel, - seal on neid nagu külvatud.
Kirjeldatava koha (58 kraadi 46'-50' p.-l., 23 kraadi 25'-33' i.-p.) iseloomustamiseks tähendatagu veel, et seda läbib 16,5 kraadi juuli ning 4,5-5 kraadi vaheline jaanuari samasoojusejoon (isoterm). Aasta-isoterm on pisut üle 5 kraadi. Suvekuudel kannatab Puise enamasti sademete puuduse all. Kohaliku rahva arvamisel pidavat Puise seljandik "lõhkuma pilvi", sest et näit. ümbruskonnas sajab, aga Puise põllud jäävad kuivaks, vihmata. Kevade on Puises karm ja temperatuurivahede tõttu ka udurikas, sügis seevastu soe ja pikk. Suvel on õhk Puises haruldaselt leebe, nagu see üldse omane läänerannikule ja saarestikule (Tähtsaim kasutatud kirjandus: Kupffer, K. R., Grundzüge der Pflanzengeographie... 1925. Kupffer, K. R., Die Naturschonstätte Moritzholm. 1931. Nenjukov, Th., Eesti taimede nimestik, 1928. Vilberg, G., Eesti taimeühiskonnad. I. Formatsioonid. 1930.).
Puise on senini olnud terra incognita, peamiselt halva ühenduse, aga ka käidavatest teedest eemal oleku pärast. Näib, nagu tahaksid puislased endid meelega eraldada muust maailmast. Nüüd on siiski niikaugele jõutud, et vaevu saab autoga Haapsalust siia. Senini on aga Ridala-Puise vaheline tee olnud rohkem lahutajaks kui ühendajaks.
Kuid vaatamata sellele, et see maanurk on nii mahajäetud ja kultuur alles viimasel ajal hakanud sisse tungima (siin on kohati veel säilinud suitsutaredki) ei või seda öelda looduse kohta. Looduslikult täitsa puutumatut maa-ala ei leidu siin peaaegu sugugi: rand- ja puisniite kasutatakse heina- või karjamaadena; ka paljal lootaolisel seljandikupinnal karjatatakse, olgugi et loomad seal võrdlemisi vähe toitu leiavad. Klibu-kruusastik on põldude all. Nii jäävad siis üle vaid vähemad rahud (suuremaid kasustatakse niitudena) ja paar lapikest soolakas-savist rannapaljastut, mida kuidagi kasustada ei saa. Isegi määratuid roostikke ei jäeta rahule: roogu lõigatakse ja korjatakse peamiselt katuste tegemiseks.
Merepõhi on kõikjal kattunud mudaga, millel omakorda lasub sagedasti peene liiva kord ning mis kohati eristab väävlisvesinikku. Võib-olla tuleb sellega seletada taimestiku suhtelist kehvust meres: peale niitja penikeele, särjesilma liikide ja harvade vetikate ei leidu siin meres mingisuguseid veetaimi. Isegi adrut leidub merest heidetuna vähe.
Puise randniidud on, niipalju kui nad on jäänud puudutamata kultuurist, eriti karjatamisest, võrdlemisi kindlatüübilised. Seal, kus kari sagedamini karjatub randniidul, muutub viimane peagi auklikuks savipaljastuks, millel püsivad vaid vastupanevamad taimeliigid, moodustades kääbusvorme. Kus ei ole karjatamist, seal on taimestik sageli küllalt mitmekesine. Valdav liik randniitudel on kõikjal tuderluga , mis on tähtsaks elemendiks heinasaagis. Temale seltsivad rannikas, randõisluht, randteeleht, kohati pääsusilm, suur robirohi ja teisi, veel siin ja seal tõmmu veesoonerohi, ligu-nurmikas, soomusalss, randkamaras, linalehine maasapp, rand-emajuur (Gentiana uliginosa), Rootsi hunditubakas, soo-võilill ja baltivõilill. Eriti arenenud ja laiaulatuselised on randniidud Tauksi lõunapoolsel rannikul, kus lisaks mainituile seltsivad veel haruldasemad randtarn ja maokeel. Eriti mainimist väärivad asparhernes ja odalehine tihashein.
Saviranna paljastutel on mõõduandev väga hõre roog; seda saadavad mõni randaster ja randkõrkjas. Kohati on paljandite vahel savikal soolapinnal (nagu Sassi küla juures) tekkinud järgmine "ühiselu kolmik": soolarohi, soodahein ja soolmalts. Peale nende kolme ei kasva sellel steriilsel paljastul midagi. Paiguti on paljastutel, eriti kus on olemas enam-vähem tüse mudakord, üksikud maltsa, hanimaltsa ja kirburohu liigid minimaalse kattuvusega; nendele seltsib enamasti siis ka rannajoonel üksik ranna-sõlmhein.
Teisiti on elustatud rahud (Munakate vahel siin ja seal paekivimürakais - nähtavasti ajujääga aetud Kesselaiult või Muhu pankrannalt.) ja paekliburand. Neid ilmestavad hanijalg, kõrvenõges, tuli- ja põldohakas, viimasest peamiselt teravaogane rannateisend (var. horridum Wimm. et Grab.); siis veel põldlitrihein, roogaruhein, mis eriti Tauksi looderannikul suurepäraselt arenenud; aaskurereha, siberi karuputk, köömen, arujumika madal vorm (f. humilis Schr.) ja põldpiimohakas. Neile seltsivad kohati haruldasemad merisinep (vähe, kuna puudulikult esinevad liivased paljandid), rohulauk, tore nelk [aasnelk], sinirõigas ja laialehine kress, viimane vaid Puise ninal. Rahudel ja kividel rannal kasvab veel palju pajuvaaki ja harilikku palderjani. Mustakivirahul isegi metsülast. Kõik rahud ja nasvad on enamasti piiratud rohke roovööga.
Taimeliikide ohtrus suureneb ühes pindala suurenemisega: saartest kõige rikkama taimestiku omab Tauksi saar (kui kõige suurem), ületades mõnes suhtes mandri liigirohkuse; seevastu kõige vaesemateks osustvad väikesed rahud. Nii leidus ühel väikesel nimetul rahul vaid tuderluga, rannikas, linalehine maasapp, randteeleht, hanijalg, kesalill, punase aruheina liivateisend (var. arenaria), odalehine malts ja linnurohi. Seega koosneb taimkate kõigest 9 liigist!
Paeklibu-seljandik (randvall) - Puise külas ja Tauksi saare põhjapoolel - on kaetud taimestikuga, mis mitmeti loopealset meenutab. Peale ilmetandvate sirplutserni, pehme, hobu- ja paatmadara [värdmadar], aaskurereha, hariliku nääre, angerpisti, põld- ja arujumika ja teiste leidub seal veel siiltarna, kuldkanni, nõmmoravasaba [loodtimut], halli kevadikku, aas-hundihammast, verevat kurereha ning varretut ohakat. Tauksil on niisugusel pinnal veel kadakas, türnpuu, mage sõstar, põdrajuur, metsülane, rohulauk, laialehine mailane. Ühelt rukkipõllult leidsin kolmeõiset kivirikku [väikekivirik]. Rohkesti levinud umbrohuna põldudel on: karerohi, harilik imikas ja rukki-kastehein; juurvilja-aedades must maavits ja ööõiene põisrohi; teed ja taluõued on kaetud lõhnava kummeliga, millele siin ja seal seltsib ka teekummel.
Puisniitudel on valdavaks puuliigiks sanglepp, mis paiguti kasvab ilusaks suureks puuks (Tauksil seevastu domineerib harilik lepp). Teisel kohal sageduse poolest on kask, siis järgnevad saar, haab, tamm; Matsalu lahe pool ilusad puud - pihlak ja metsõunapuu. Viimane on eriti lõunapoolses kuivemas osas rohkesti levinud - on noori ja vanu puid kuni 20 sm läbimõõduga. Metsõunapuid leidub ka külavahel - need enamasti noortena toodud ja elamute ümber istutatud ilupuudena (Kohalikkude elanikkude teadete järgi olevat lehmad maiad sügisel mahavarisenud õuntele.). Harva esineb harilik pärn.
Võsarindes on mõõduandev igalpool sarapuu, peale selle paakspuu, lodjapuu, kõrv-, mustjas, kahevärvine, verkjas [], tuhkur, raud-paju ning raeremmelgas koos bastarditega. Matsalu pool puisniidu serval kasvavad veel verev kontpuu, viirpuu ja vesihaljas roos [harilik kibuvits]. Põõsastes leidub siin vesikanepit, punast pusurohtu, laialehist kellukat, suurt takjat, metsnõianõgest, sealõuarohtu ja koeranisu []. Matsalu rannal (kuni Kalakülani) esineb haisvat jooksjarohtu ja koirohtu.
Puisniitude pinnase rõskuse, kuivuse või sigususe järgi on märgata ka taimkatte liigitumist. Puise puisniite võib jagada kahte tüüpi: 1) kuivad ja 2) niisked aruniidud, ning nende kahe tüübi vahelduvatele üleminekutele. Ka rohurinde koostis muutub ühes sellega, andes neile puisniitudele äärmiselt muutliku ilme. Kohati annavad niiskematel kohtadel ilmet varsakabi, konnarohi, rabakannike [lodukannike], harilik parthein, harilik metsvits jt.; kohati jälle lubikas, mustjuur, harilik võipätakas, kuradikäpp, kahkjas käpp [kahkjaspunane sõrmkäpp], käokeel, kirbu-, hirss-, ja ääristarn, millele kohati seltsivad väike uibuleht ja padutarn. Kohati määravad puisniidu ilme salunurmikas, helmikas, värihein, maarjahein, nurmenukk, käbihein, kerakellukas ja härjasilm. Viimases ühingus võib leida ka tupp-, mets- ja vilttarna [villtarn] ning muguljuurt. Kus aruniit on väljendunud puhtamal kujul, on rohurindes tähelepandavad sookoeratubakas, mitmeõiene kuutõverohi, kullerkupp, piibeleht, munalehine käopõll [suur käopõll], seljarohi, imekannike, metstulikas j. t.
Hoopis soostunud kohtadel on mõõduandvad: põis-, pudel - ja sootarnad koos sooputkega []. Nendele seltsivad siin ja seal kollane võhumõõk ja kõrveköömen - viimane ohtramalt Tauksil. Ühes soises kohas leidus väikest jõetakjat ja kallastarna.
Muide igal sammul leidub siin kahkjat tarna. Samuti tüütuseni esineb mustjuur, mis sageli moodustab puhtaid 100%-assotsiatsioone. Harvemini esinevad kortslehe, samuti kuupäevarohu liigid. Näiteks puudub siin täiesti harilik kuupäevarohi. Vähe on levinud ka aas- [palu-härghein] ja metskuupäevarohi.
Mandril Puise ümbruses okaspuid ei leidu; Tauksi saare põhjapoolel vaid kasvab ilus männimets paeklibuseljandikul. Siin on ka metsa-alune taimestik omapärane: maasikas, tömpjuurene koertubakas, nurmenukk, lubikas, ussilakk, suureõiene kellukas, angerpist, päris käoraamat ja tõmmu käpp. Viimast kaht käpalist ei leidu Puise ninal. Tauksi lõunapoolses osas on puisniit, kuid valdava hariliku lepaga, mis mandril palistab vaid teeääri siin ja seal. Põõsarindes esinevad must sõstar ja põldmurakas. Muide põldmurakas on harilik taim teede ja põldude ääres. Rohurindes Tauksi puisniidul oleksid haruldasemaist taimist nimetada: laialehine käpp [balti sõrmkäpp], sooneiuvaip, kõrveköömen ja sulgaruluste.
Lõpetades ülevaadet võiks veel juhtida tähelepanu sellele, et Puise ümbruse taimestikus puudusid minu vaatluste põhjal järgmised taimed, mida aga oleks võinud oodata: raba-, hallikas ja mägitarn, vareskaer, lemmelill, hanipaju, katelehitu linalehik, pungkirburohi, okasmalts, harilik nälghein, siumari, harilik kurekell, põld- ja liivmagun, merikapsas, harilik tuhkpuu, haisev mets- ja soo-kurereha, taevassinine kuslapuu, kollane karikakar, seakapsas, villohakas ja linnukapsas.