Puise poolsaare looduse uurimisest. Kronoloogia.

Soontaimede nimestik

Fauna nimestikud:
   Kiililised (Odonata)
   Mardikalised (Coleoptera)
   Suurliblikad (Macrolepidoptera)
   Linnud (Aves)
   Imetajad (Mammalia)

Kirjutised:
   Puise ümbruse taimestikust

Kirjandust Puise poolsaare looduse kohta

Viited:
   Läänemaa Linnuklubi
   Matsalu Looduskaitseala
 

Puise poolsaar asub Lääne-Eesti rannikul, eraldades Matsalu lahe loodeosa Väinamerest. Poolsaare pikkus on umbes 7 km, laius ulatub mandri poole liikudes 3-4 kilomeetrini.

Merest tõusis see kividest ülekülvatud kruusane maasäär vähem kui 3500 aastat tagasi. Neotektoonilise kerke tõttu jätkub rannalähedaste laidude liitumine mandriga ja uute kerkimine madalast merest tänaseni. Reljeef on Puise poolsaarel Lääne-Eestile iseloomulikult lauge, seda ilmestavad endisaegsed ja praegused rannamoodustised.

Rannajoon on Matsalu lahe pool suhteliselt liigendamata, Väinamere rannikust loodes tõusevad enam esile Külanuka ja Sassi, aga samuti Jugassaare poolsaared. Rannajoone pikkus on umbes 27 kilomeetrit. Looderanniku läheduses asuvad kõik siinsed meresaared, neist suuremad on Tauksi, Krimmi, Laekarahu ja Kakrarahu.

Siseveekogusid peale kraavide ja väikeste tiikide Puise poolsaarel ei ole.
 

Suuremal osal Puise poolsaare rannikust kasvab üsna kitsas (10-50 m) roostikuriba, suuremad roomassiivid laiuvad Sassi poolsaare põhjaosa ning Tauksi saare vahelise väina ümbruses. Avarannikut leidub Puise poolsaare tipuosas põhiliselt läänerannikul kuni Külanuka neemeni, samuti Sassi poolsaarel, kus madal murune rannakarjamaa ulatub veepiirini. Osal Matsalu lahe põhjakaldast ulatub Puise mets otse roostikuni. Roomajatest võib rannikul ja roostikuserval kohata nastikut. Roostikes pesitsevad hallhaned, roo- ja ritsiklinnud, roohabekad. Suve teisel poolel kogunevad roostikesse ööbima suured kuldnokaparved, talvel tegutsevad seal sinitihased, sealt leiavad varju sõralised.

Rannakarjamaade ja -niitudega on kaetud pea kogu Puise lääne- ja põhjarannik. Samas on karjatamise ja niitmise vähenemine viinud mitmel pool kiirele võsa ja roostiku pealetungile. Mitmed rannakarjamaad on kõrgema veeseisu korral mereveega üle ujutatud. Rannaniidud on puhke ja toitumispaigaks läbirändavaile hanelistele. Sassi poolsaar ja seda ümbritsev madal meri on sügisrändel tekkiva sookure ööbimiskogumi asupaigaks, mis kuulub maailma suurimate hulka.
 

Kadastikud katavad Puise poolsaarest suhteliselt väikese osa - neid leidub Puise poolsaare tipuosas, väiksemad kadastikud asuvad Sassi poolsaare põhjatipus ja Jugasaare ümbruses. Kadastikele on omane eripärane ja liigirikas selgrootutefauna, samuti leiavad siin pesitsemiseks sobiva paiga mitmed värvulised.
 

Pea kogu ala Puise - Tuuru teest lõunas, välja arvatud Kiideva küla ümbruses katab Puise mets - endine puisniitude ala, mille niitmine on alates 50. -test aastatest järk-järgult lakanud. Vahel on siiani säilinud puisniiduilmelisi alasid, mis pole veel võsastuda jõudnud. Mujal annavad endisest maastikust aimu suured sarapuupõõsad, vanad tammed ja teised lehtpuud. Okasmetsa - loomännikut leidub vaid Tauksi saare lääneosas. Tänu kraavide ummistumisele ja endisaegseid mõisapiire tähistavate muldvallide mõjule on Puise mets kevadeti suures osas pikalt üle ujutatud.

Intensiivselt haritavat põllumaad pole Puises kunagi kuigi palju olnud ning selle pind on viimastel aastatel veelgi vähenenud. 1980. -tel lõpetati Kiideva ümbruse põldudel ja Põgari puisniiduilmelistel heinamaadel läbi maaparandustööd, mis rikkusid nii kauni maastiku kui ka üllatavalt hästi toiminud endisaegse kraavitussüsteemi. Tekkinud lagedad põllud ja kultuurheinamaad on saanud peatus- ja toitumispaigaks läbirändavaile hanelistele, oras aitab talve üle elada metskitsedel.

Puise poolsaarel on umbes 130 talu ja suvilat, lisaks Puise kalasadam ja mahajäetud tootmishooned ning kalasportlaste sadam ühes suurejoonelise putkalinnakuga Jugassaares. Vanad taluelamud paiknevad lähestiku vaid Kiideval ja Põgaris, mujal on tegu peamiselt üksiktaludega.
 

Jättes jaotusest välja suure pindalaga Tauksi ja Krimmi saared võib Puise ümbruse meresaared jaotada merelisteks ja rannalähedasteks. Merelistele saartele on iseloomulikud kõrged rannavallid, valdavalt tiheda taimkatteta pind. Tänu linnukolooniate väetamisele tunnevad end hästi nitrofiilsed taimed. Koloniaalselt pesitsevad siin kajakad ja tiirud, vähem arvukad on teised kurvitsalised, kühmnokk-luik, hallhani, sinikael-part ja tuttvart.

Mandrilised saared meenutavad taimestikult rannaniite, iseloomulikud on laugjad ranna-alad, roostunud rannik. Asustustihedus lindude poolt on üldjuhul väiksem, sagedamini on esindatud rannaniitudel pesitsevad kurvitsalised. Selle jaotuse kohaselt kuuluvad kõik Puise saared peale Kakra- ja Hoorahu mandriliste saarte hulka. Saared on looduskaitseala reservaadid, pääs nendele on piiratud.

Imetajaid peale mügri saartel alaliselt ei ela. Sedavõrra suuremaks õnnetuseks on saarele ujunud või sinna talvel üle jää tulnud rebane, kährik või mink kõigile pesitsevatele lindudele.

Detailne ülevaade Puise poolsaarel leiduvatest taimekooslustest on avaldatud artiklis Ülevaade Matsalu Riikliku Looduskaitseala kesk- ja lääneosa taimekooslustest (Krall jt., 1985).